ABIELUETTEPANEK

Pärastlõunal teeb teie kallima parim sõbranna talle ettepaneku, mida ei saa keelduda: võimalus külastada ühte Pariisi ikoonilist teatrit. See ainulaadne ja ajutine võimalus esitletakse sõbranna poolt kui sündmust, mida ei tohiks kunagi kunsti ja kultuuri armastajana vahele jätta.

 

Mõlemad noored naised suunduvad kuulsasse teatrisse, mille võrratu fassaad lubab aimata siseruumides peituvat ilu. Nad astuvad sisse fuajeesse, kus valgus on sumedalt hajutatud ja õhk müstiline, kuid üllatuslikult on nad täiesti üksi. Ükski teine külastaja pole silmapiiril. Ainult giid, kelle entusiasm paistab selgelt (tegelikult on ta improviseerimisele spetsialiseerunud näitleja), on seal neid tervitamas ja lubab neile ekskursiooni käigus paljastada selle prestiižse koha ümbritsevad saladused.

 

Alustades luksusliku hoone uurimist, suunduvad nad kitsasse koridori, mille seinad on kaetud vanade lavatähtede portreedega. Kuid koheselt püüab nende tähelepanu mööduv liikumine. Nad näevad kauguses mõistatuslikku meest, kes on riietatud mustadesse pükstesse, lumivalgesse särki, tema nägu varjab mask ja seljas on tumedast kangast mantel, kes ilmub hetkeks ja kaob siis nagu püüdmatu välk. Giid, kes vaatas mujale, kui mees ilmus, tunnistab, et ta ei näinud midagi, rõhutades, et koha suurus ja ajalugu võivad mõnikord need, kes sinna riskivad, ära eksitada.

 

Liikudes vankumatult teatri lummavate käikude kaudu, näevad naised vahepeal maskeeritud kuju, kes seisab liikumatult ja jälgib neid või peidab end kardina taga, paljastades korraks oma mõistatusliku figuuri. Mees hiilib osavalt ühest kohast teise, ja iga kord, kui naised üritavad läheneda, libiseb tundmatu neist eemale, sulandudes pimedusse nagu müstiline vari, tekitades neis kummalise tunde...

 

Mõnda aega hiljem jõuavad uurijad ooperi kulisside taha, kus valitseb närviline rahu. Heliseva sammuga liiguvad nad mööda poleeritud puidust põrandat kunstnike loogidesse, nendes intiimsetes ruumides, kus peeglid, kostüümid ja meigilõhnad kõnelevad näitlejate hoolikatest ettevalmistustest enne lavale astumist. Kuid teie armastatul on hirmutav tunne. Mis toimub? Miks ta siin on?

 

Kolm naist jätkavad oma retke, jõudes silmitsi võimsa trepiga. Kui nad valmistuvad sellele astuma, katkestatakse nad äkitselt maskides mehe sisseastumisega, kes varjab end rööbaste taga, jälgides neid oma läbitungivate silmadega, enne kui kaob teatri kõrgustesse. Sel korral näeb ka giid seda stseeni ise, kuid suudab pakkuda ainult hägust selgitust, tunnistades poolhäälitsedes, häälega värisedes, et hoone keldrites liigub ringi kummituskuulujutud. Saladuslik õhkkond tiheneb, lõksates kaks sõbrannat ekskursiooni lumma...

 

Mõne aja pärast jõuavad naised teatri ülemisele tasandile, kus asuvad uhked prosceniumi loged, tavaliselt reserveeritud mõjukatele isikutele. Samal ajal muutub ooperi helilugu üha selgemini kuuldavaks, täites ruumi oma joovastava suurusega. Rikkalikult kaunistatud uksed avanevad suurejoonelisele vaatele teatrisaali, millel on säravad karmiinpunased istmed, sädelevad kullaga kaetud rõdud, kaunistatud peened skulptuurid ja baroksed mustrid, ning suurepärane lühter, mis ripub laes. Loodetavasti see suur lühter alla ei kuku...

 

Lodge'ide avastamise ajal saavad noored naised võimaluse imetleda ooperilavalt etenduvat virtuoosset pianisti ja luksuslikult riietatud ooperilauljat. Nende kirglik ja ülev "Voi che sapete" (Mozart) täidab õhku, täites saali pöörase jõuga, mis viib kolm salaja pealtvaatajat ülimasse dimensiooni. Kuid võlu katkeb järsult, kui kummitus ilmub taas, peidus vastas asuvas ložis. Teie kallim läbib kindlasti külmavärinad, kui tema pilk kohtub selle hüpnotiseeriva silmavaatega...

 

Giid palub oma külastajatel lahkuda ja kiirustab treppe alla. Kaks sõbrannat leiavad raske järgida. Esimesel korrusel avab ta otsustavalt suure ukse, paljastades korraga suurejoonelise saali. Seejärel sulgeb ta ukse kohe, nagu oleks tahtnud mööduda lähenevast ohust. Allaküttev muusika kutsub naisi vastupandamatult liikuma lavale, lastes end viia lüürilise hoogu. Noodid hakkavad kasvava jõuga vibratsioonima, tungides iga nende olemuse kiududesse ja äratades neis intensiivsete emotsioonide paleti. Mida lähemale nad muusikale jõuavad, seda peaaegu käegakatsutavamaks muutub õhk, vibreerides atmosfääris kütkestava energiaga.

 

Ent ooperilaulja, järsku haaratuna hirmust, tardub, visates hirmunud pilgu vasakule, enne kui tema huuled lasevad lahti läbilõikavast karjatusest, mis külmab kohalviibijate verd. Ta ei suuda vastu seista kirjeldamatule õudusele, mis tema ees avaneb, kaotades teadvuse, kiirelt järgneb pianist, kes samuti minestab. Ooperifantoom astub siis lavale, edenedes kindlameelselt ja vaikselt.

 

Teatraalse žestiga toob mees oma mantlist välja punase roosi, seejärel eemaldab aeglaselt oma maski, paljastades näo, mis on seni jäänud müstiliselt varjule. Ja seal, identiteet tuleb ilmsiks: ooperifantoom, see olete teie! Püha vaikus täidab saali, samal ajal kui teie ja teie kallima südamelöögid põrkuvad ühte. Te põlvitate lavale, lausute mõned pidulikud sõnad ja palute oma armsa kätt. Ta vastab kindla häälega: "Jah!"

 

Rõõmu ja üllatuse välkatuses ärkavad ooperilaulja ja pianist teadvusest, aplodeerides innukalt oodatud lahendusele. Ühendatuna oma ühises kirevärvis, alustavad nad liigutavat "Ave Mariat" (Gounod), mis viib kuulajad sügavate emotsioonide keerisesse.

 

Meloodia kõlades saab giid teie juurde tuua šampanja, võimaldades teil kinnistada särava hetke, mille äsja jagasite.

 

Muidugi, sellest erakordsest seiklusest läbib terve aja andekas näitleja, kes on osavalt kehastanud ooperifantoomi rolli, hoides iga tema ilmumise juures õhkkonda põnevana. Samal ajal olete teie lavastuse vasakusse ossa peidetud, kandes sama riietust kui näitleja, oodates sobivat hetke, mil astuda lava peale!

​